Siaalhappeid leidub ka paljudes inimkehavedelikes, sealhulgas süljes, maomahlas, seerumis, uriinis, pisarates ja inimese piimas (tabel 2). Vaba siaalhapet leidub uriinis, eriti sialuriaga patsientidel, kus kuni 7 g siaalhapet saab elimineerida ühe päeva jooksul (Montreuil et al, 1968).
Kust siaalhape tuleb?
Siaalhapped on tavaliselt osa glükoproteiinidest, glükolipiididest või gangliosiididest, kus nad kaunistavad rakkude või lahustuvate valkude pinnal olevate suhkruahelate otsad. Siiski on siaalhappeid täheldatud ka Drosophila embrüotel ja teistel putukatel. Üldiselt ei tundu taimed siaalhappeid sisaldavat ega sisalda.
Mis sisaldab siaalhapet?
Neu5Gc rikkad toiduallikad hõlmavad punast liha, nagu veiseliha, sealiha, lambaliha ja palju vähemal määral ka lehmapiimatooteid. Märkimisväärne on asjaolu, et taimed ja linnuliha ei sisalda Neu5Gc-d ning et seni uuritud kalaproovid sisaldavad väikeses koguses kuni jälgi (58, 60).
Mis on siaalhappe eesmärk?
Siaalhapped (Sias) on üheksa süsinikuaatomiga suhkrud, mis esinevad tavaliselt glükoproteiinide ja glükolipiidide terminaalsete jääkidena rakupinnal või sekreteeritakse. Neil on tähtis roll rakusuhtluses ning ka nakatumises ja patogeenide ellujäämises.
Mis on siaalhappebioloogia?
Siaalhapped või N-atsetüülneuramiinhapped (Neu5Ac) on 9-süsiniku mitmekesine rühmLoomadel sünteesitud karboksüülitud monosahhariidid, mis esinevad N-seotud ja O-seotud süsivesikute ahelate välimises otsas ning lipiididega seotud glükokonjugaatides (joonis 1, 1–6) ja puuduvad taimedes.
