Nad reisivad bändides Ida-Aafrikas aastaringselt ja elatuvad peaaegu täielikult oma karja lihast, verest ja piimast. Karjase nomaadluse mustreid on palju, sageli sõltuv alt kariloomade tüübist, topograafiast ja kliimast.
Millal sai alguse pastoraalne nomadism?
Millalgi umbes 1000 eKr asusid Kesk-Aasia steppide pastoraalsed rühmad, olles kasvatanud järjest suuremaid hobuseid, ratsutama. Hobustega kantud sõdalased on palju kiiremad ja liikuvamad isegi kui vankris kantavad sõdalased ning see oskus andis neile nomaadidele teiste rahvaste ees tohutu eelise.
Kus on pastoraalne nomadism levinud?
Hinnanguliselt 30–40 miljonist rändkarjakasvatajast maailmas, enamik elab Kesk-Aasias ning Põhja- ja Lääne-Aafrika Saheli piirkonnas, nagu Fulanid, tuareegid ja Toubou, mõned ka Lähis-Idas, nagu traditsiooniliselt beduiinid, ja mujal Aafrikas, nagu Nigeerias ja Somaalimaal.
Millised riigid kasutavad pastoraalset nomadismi?
Rändkarjakasvatajate kasvatatavate loomade hulka kuuluvad muu hulgas lambad, kitsed, veised, eeslid, kaamelid, hobused, põhjapõdrad ja laamad. Mõned riigid, kus rändkarjakasvatust endiselt praktiseeritakse, on Keenia, Iraan, India, Somaalia, Alžeeria, Nepal, Venemaa ja Afganistan.
Mis on pastoraalne nomadism?
Pastoraalne nomadism. Nomaadid on inimesed, kes reisivad enam-vähem pidev alt, ilma väljakujunematakodud, kuigi sageli järgitakse väljakujunenud traditsioonilisi marsruute. Kuivas ja poolkuivas troopikas on rohumaade saagikus äärmiselt madal ja väga hooajaline: ära elada on võimalik vaid väga suurel alal.
