2. Luuletaja taipas valuga, et tema ema oli üsna vanaks jäänud ja nägi välja peaaegu nagu laip. … Arusaamine oli valus, sest see tõi kaasa hirmu emast eraldatuse ees ja abituse tunde, et ta ei suuda oma ema heaks midagi teha.
Kuidas ajab luuletaja valusa mõtte minema?
(a) Luuletaja peletas eemale valusa mõtte ängistavast reaalsusest, et tema ema hakkab vanaks jääma ja ta võib igal ajal surra. (b) Kui ta autost välja vaatas, nägi ta teepervel noori puid, mis näisid liikuvat. Ta nägi ka rühma lapsi, kes tormasid rõõms alt kodust välja mängima.
Miks on poeet täis valu?
Poetessi täidab ahastus, kui ta mõistab oma ema vananemist ja tunneb lahkulöömise piinasid mõttest kaotada. Ta soovib ka oma emale noorust ja atraktiivsust, mille ta usub olevat kaotanud.
Mida võiks luuletaja tunda?
Vastus: Selle asemel, et näha looduse negatiivseid külgi, nagu timmipuu, vares ja lumi, on luuletaja tuju muutub rõõmsaks ja kas see aitas tal kurbust unustada. Tema kibe tuju muutus optimistlikumaks ja ta tajus loodust kui positiivset meediumit.
Mida luuletaja oma ema juures märkas?
Täielik vastus:
Luuletuses öeldakse, et poeedi kõrval autos istudespoeedi ema uinutas suu lahti ja nägi välja "tuhakarva nagu laip". Luuletaja sai südamevaluga aru, et tema ema oli tegelikult sama vana, kui ta välja nägi ja on nüüd oma lastest sõltuv.
