verb (kasutatakse koos objektiga), laimatud, laimatud. rünnatahead nime või mainet, näiteks avaldades või avaldades pahatahtlikult või valelikult midagi kahjustavat; laim või laim; laima: ajalehe toimetus laimas poliitikut. Arhailine. häbi tegema; tekitada häbi.
Mida tähendab laimamine?
transitiivne tegusõna. 1 seadus: kahjustada mainet valeväidete edastamisega kohta: kahjustada mainet laimamise (vt laimu kirje 1 tähendus 2a) või laimu (vt laimu kirje 2 tähendus 2) kaudu. tema tegelane. 2 arhailine: süüdistage laimatud nõiduses.
Kas laimamine on omadussõna?
sisaldab laimust; kahjustab mainet; laimav või laimav: ta väitis, et ajakirja artikkel oli laimav.
Mis on nimisõna laimamine?
nimisõna. laimamise tegu; teise isiku hea maine vale või põhjendamatu kahjustamine, näiteks laimu või laimuga; laim: ta kaebas ajakirja kohtusse iseloomu laimamise pärast.
Kas Defamate on sõna?
verb. Laimama; laimama või laimama.